IN MEMORIAM Emeriitprofessor Väino Puura 6. VIII 1935 - 14. I 2018

IN MEMORIAM. Tartu ülikooli emeriitprofessor Väino Puura

14. jaanuaril 2018 a. lahkus hea kolleeg emeriitprofessor Väino Puura.

Professor Väino Puura oli hindamatu spetsialist Eesti ning kogu Läänemere piirkonna geoloogilise arenguloo tundjana. Tema panust meie maapõuevarade paiknemise ja praktilise kasutuse võimaluste selgitamisel on raske üle hinnata, see on olnud ja jääb aluseks paljudele sellesuunalistele uurimisteemadele.

Väino Puura sündis 6. augustil 1935 Lutsu külas Vana-Võrumaal. Ta lõpetas Tartu Ülikooli geoloogia osakonna 1959. aastal, sellele järgnes töö Eesti Geoloogia Valitsuses erinevatel ametikohtadel: 1959-1963 geoloog Kohtla-Järvel ja 1963-1970 Tallinnas, 1967-1970 temaatilise rühma ülem, 1970-1979 aluskorra kaardistamise rühma ülem ja Keila Geoloogilise Ekspeditsiooni peageoloog. 1979. aastal kutsuti Väino Puura tööle Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituuti, kus ta juhatas maavarade geoloogia sektorit kuni 1995 aastani, olles alates 1990 aastast ka instituudi teadusdirektor.

Tartu Ülikooliga sidus ta ennast taas 1994 aastal, asudes esialgu täitma rakendusgeoloogia erakorralise professori kohta ning 1997-2000 geoloogia ja mineraloogia korralise professori ametikohta. Väino juhendamisel valmis kolm doktori- ning kümmekond magistritööd. Emeriitprofessorina ei katkenud tema aktiivne teadus- ja õppetegevus, vaid jätkus erinevate teadusprojektidega kuni surmani.

Rakenduslike geoloogiliste ülesannete täitmise kõrval Geoloogia Valitsuses kaitses Väino Puura Teaduste Akadeemia juures 1974 aastal kandidaadikraadi Balti kilbi lõunanõlva struktuuri teemal, millele eelnes ja järgnes rida teadusartikleid Eesti ala geoloogilisest aluskorrast. Asudes seejärel Eesti maavarade uurimise temaatikat juhtima ilmusid tema põhiautorlusel ja toimetamisel mitmed olulised põlevkivi, fosforiidi ja aluskorrageoloogia monograafiad, mis on siiani uurijatele asendamatuteks baasteosteks. Aastatuhande vahetusel oli Väino kirglikuks teadushuviks meteoriidikraatrite geoloogia, eriti unikaalse Kärdla kraatri uurimine, mis päädis rahvusvaheliste artiklite ja tunnustusega. Kui kusagil oli vajadus maavarade alase ekspertiisi järgi, oli Väino esimene kelle poole pöörduti, sest Väinol oli erakordne oskus näha suure hulga detailide varjus märgata nähtuste olemust, „suurt pilti“, ning ta oli alati valmis oma tähelepanekuid teistega jagama.

Nii osales ta muuhulgas 1985-1988 ekspeditsioonides Süüria põlevkivi uurimisel ning oli aktiivselt tegev 2007-2013 Jordaania põlevkiviprojektide juures. Tema ekspertiisivõimet hinnati ja rakendati ka Eesti teaduse- ja kõrghariduse parendamisel, nii oli ta 2004-2008 ülikoolidevahelise doktoriõppe analüüsi projekti juht ning alles mullu riigi rakendusteadusliku programmi hindamisekspert. 2009. aastal omistati Väino Puurale Valgetähe III kl teenetemärk.

Vabal ajal oli Väino üheks lemmikharrastuseks kalapüük, milles paistis välja tema kui loodusteadlase natuur ja tahe mitte piirduda olemasolevaga vaid ikka otsida uusi võimalusi, seda näiteks uute püügitehnikatega eksperimenteerides või siis veekogude põhjareljeefi kaardistades, leidmaks üles selle kõige suurema kala asupaik. Ka aeda Vasula suvekodus hooldas ta entusiastliku eksperimenteerijana ning kõik läks tema käe all lopsakalt kasvama.

Jääme meenutama Väino Puurat kui erakordselt erudeeritud mentorit, hea huumorimeelega kolleegi, sõpra, organisaatorit ja visionääri.

Väino ärasaatmine lähedaste, sugulaste ja sõprade poolt toimub laupäeval, 20. jaanuaril kell 15 Tartu krematooriumi suures saalis. Ärasaatmisele järgneb avalik mälestusüritus Tartu Ülikooli muuseumi valges saalis algusega kell 16.30.

Tänutundega,

Kolleegid Tartu ülikooli   geoloogia osakonnast