Sigrid Soomer kaitseb doktoritööd „Palaeoweathering record of the Archaean–Proterozoic transition in the Imandra–Varzuga Greenstone Belt, north-western Russia"

27. mail kell 13.15 kaitseb Sigrid Soomer geoloogia erialal doktoritööd „Palaeoweathering record of the Archaean–Proterozoic transition in the Imandra–Varzuga Greenstone Belt, north-western Russia“ („Paleomurenemine Arhaikumi-Proterosoikumi üleminekul Imandra-Varzuga rohekilda vööndis Loode-Venemaal“).

Juhendaja:
teadur Peeter Somelar, Tartu Ülikool

Oponent:
professor Heinrich Bahlburg, Münsteri Ülikool (Saksamaa)

Kokkuvõte
Maa ajaloos tähtsal Arhaikumi – Proterosoikumi piiril, ligikaudu 2,4 miljardit aastat tagasi ilmus Maa atmosfääri vaba hapnik. Hapnikulise atmosfääri tekkimine tõi kaasa muutused Maa geokeemilistes aineringetes ja käivitas laiaulatusliku kontinentaalsete kivimite oksüdatiivse murenemise. Senini on oldud seisukohtal, et selline keskkond põhjustas laiaulatusliku sulfiidsete mineraalide lahustumise ja selle tulemusena intensiivse happelise murenemisimpulsi, mis omakorda tekitas toitainete plahvatusliku sissekande ookeanidesse, soodustades primaarproduktsiooni ning fotosünteetilise hapniku juurde tekkimist.

Käesoleva doktoritöö eesmärgiks oli hinnata keskkonnatingimusi ja atmosfääri CO₂ kontsentratsioone Kuksha murenemiskooriku tekkimise ajal 2,5–2,45 miljardit aastat tagasi ning analüüsida Imandra-Varzuga rohekivimite vööndi geoloogilise läbilõike Seidorechka, Polisarka ja Umba kihistute savikiltasid, et hinnata kontinentaalse murenemise intensiivsust enne ja pärast hapnikulise atmosfääri kujunemist.

Doktoritöö tulemused näitavad, et Kuksha murenemiskoorik on moodustunud keskmisest intensiivsemal murenemisel nõrgalt happelistes tingimustes, kus aasta keskmine temperatuur oli ~12–13 °C ja keskmine sademete hulk 700–1100 mm/a, mis ligikaudu vastab tänapäevasele Vahemere piirkonna kliimale. Murenemiskooriku tekkimise ajal oli hinnanguline paleoatmosfääri CO₂ osarõhk ainult 1–10 PAL. Samas ei ilmnenud selget murenemisintensiivsuse erinevust enne vaba hapniku ilmumist tekkinud Seidorechka kihistu setendite ja sellel järgnenud eeldatavalt hapnikulistes tingimustes tekkinud Umba kihistu setendite vahel.

Seega võib väita, et hapnikulise atmosfääri tekkimisega kaasnev happelise murenemise impulss ei omanud märkimisväärset mõju üldisele silikaatide murenemise intensiivsusele. Meie andmed viitavad, et murenemisintensiivsus Arhaikumi ja Proterosoikumi üleminekul pigem langeb koos atmosfääri CO₂ suhtelise sisaldusega, millega tõenäoliselt kaasnes ka üldine kliima jahenemine.